Sunday, February 8, 2009

Maratonimaskotid 2001-2008: Tartu Maraton on kukepea!


38. Tartu Maratoni stardikoridor peidab lisaks tõsistele spordientusiastidele ka neid, kellele liibuv suusakostüüm või täpselt ajastatud tippvorm ei ole suusamaratonil osalemise eelduseks. Veelgi enam – osale seltskonnast on maraton hoopis selleks korraks aastas kui suusad keldrist välja tuuakse ning mitmetele lihtsalt mõnus rahvasport, mida vürstitatakse erinevate stiilide ja kostüümidega.

Veerpalu, Olle ja teistega on samal võistlusel rinda pistnud ka Kukk, Siga, Koer ning Hunt. Issanda Loomaaed on olnud vähemalt selles mõttes edukas, et näiteks viimasel Tartu Maratonil sai hundikostüümis Reigo Kimmel oma 3139. koha eest samakarva medali mis Andrus Veerpalu oma 7. või Raul Olle oma 10. koha eest.

Suusahunt Kimmel on Tartu suusamaratone läbinud alates aastast 2001. Järgnevalt väike ülevaade kostüümihundi humoorikatest vahejuhtumitest, kostüümivalikutest, „treeninglaagrist“ ning võistlustulemustest.

Aasta 2001: „Pange vähemalt pidamist!“

Väljas on kohutavalt külm, vist isegi -20 kraadi. Ei ole mingit kahtlust, et Tartu Maraton sel aastal ära peaks jääma. Massiteabevahendid teatavad iga päev aina tõusvast osalejate arvust ning uurivad tippude ettevalmistusi.

Peale pikaksveninud korvpallitrenni arutavad TTÜ 3 kursuse tudengihakatised, et see trenn oli vähemalt samaraske kui Tartu Maraton. Või kui raske see Tartu Maraton ikka olla saab, televiisorist paistab pigem nagu rahvasport, kus mõni mees vanem kui meie vanaisa.

Mõeldud – mindud. Kahjuks pärines viimane suusakogemus 6-7 aasta tagant, kui ühe talvega sai kõik perekonna suusad ära murtud, mistõttu haarati suusalaenutusest kõige odavamad puusuusad ning suunduti „ettevalmistus-kõrgmäestikulaagrisse“ ehk Tartusse.

Peale teemakohaseid arutlusi Tartu ööklubides ning lühikest peatust EPA tornühikas jõuti juba veidi vähemreipamas vormis esimest korda maratoni starti, kus teemakohane arutluskäik oli jõunud teadmiseni, et „määritud suusad libisevad paremini“.

Sel hetkel ruttas üks hakkaja vanem-kui-meie-vanaisa tüüpi mees arutlejatest mööda ning jagas meile kahte sorti teadmist:
1) suuski määrida, te poisid, enam ei jõua, sest stardini on vähem kui 10 minutit,
2) pange vähemalt pidamist, sest muidu te lõpuni välja ei vea...
ning andis meile ühe pidamise-pulga.

Kahjuks on võimalik vana kooli elutarkus ja pidamise-pulk ka vales vormis kokku viia ehk kogu suusa alumine osa „ära pidada“. 20. kilomeetri paiku pidas see teadmine silmanurgast pisara välja...

Katkestamismõtteid rajal siiski ei tekkinud, sest maratonirivi lõpus oli veel õnnetumas olukorras sõdalasi – kui toitlustuspunktis sai küsitud liivapaberit, et seda pidamist veidi maha kraapida, küsisid laiade sõdurisuuskadega mehed kirvest, et suuskadelt oksakohad välja lüüa...

Uued teadmised ja elutarkused omandatud, napilt alla 8 tunniga finishisse jõutud ning jõutud otsusele, et edaspidi jäägu kingsepp liistude, suusataja suuskade ning korvpallur palli juurde.

2002: „Veesuusamaraton“

„Kui siiski sõidaks ühe korra veel? Kui suusad ikka enne ära määrida, siis ei saa ju nii raske olla? Eriti kui veel rada ka oluliselt lühem...“ Mõni kuu enne uue maratoni starti oleks nagu kõik eelmise aasta piinad unustatud ning hoolimata kuskilt alateadvusest tulenevatest hoiatussiganaalidest oli vaja jälle aastane suusakilometraaz täis teha.

33. Tartu Maraton toimus tulenevalt ilmastikuoludest lühendatud ehk 42. kilomeetrisel rajal. Tulenevalt ilmastikuoludest oli maratonirivi viimase paarisaja suusataja suusamäärdest samapalju tolku kui süvaveesukeldujal malelauast. Selles võtmes oli hea tunnistada, et suusalaenutusest sai täpselt samad määrimata suusad võetud. Või mis määrimata – keegi polnud neid vahepeal tahtnud ning eelmise aasta pidamine oli neil ikka veel peal.

Vee-stiilis maraton jõudis peale mudalagendike ja jõgede ületamist võiduka lõpuni ning ilmselt ka muidu sooja ilma tõttu ettevõtmine nii hull ei tundunudki. Või siis oli põhjus ka 21 kilomeetrit lühemas rajas...

2003: „Auhinnaline koht?“

Juba enne 2002. aasta lõppu oli selge, et kaks ilma kolmandata ei jää ning ükskord oleks otstarbekas suusad lõpuks ära osta, sest 3-aastase laenutuse raha eest oleks odavamad juba osta saanud. Seekord siiski veel mitte – jälle samad päevi- ja maratonirada näinud Matkaspordi aiateibad alla ning minek.

Päev enne starti tekkis mõttehiiglastel geniaalne idee maraton kostüümis läbida. Kuna mõtte tekkimise hetkel oli Estonia kostüümilaenutus kohe kõrval siis sai kostüüm valitud ühe Vana-Kreeka sõdalase järgi, kes sümboliseerib vaprust, tugevust, tahtejõudu ja ka seda, et ta pole suuski varem näinud.

Rada hakkas samas juba tuttavana tunduma – 20. kilomeetril meenusid esimesed Veerpalu klassikalised, Harimäe vaatetorni roniti juba rõõmuga, sest teati, et pärast seda tuleb pikk laskumine ning ka pealtvaatajad tundusid rohkem kaasa elavat või –tundvat, sest uhke punase tutiga vanakreeklase kiiver paistis kaugele.

Hoolimata tagasihoidlikust 5-tunnisest hilinemisest Joergen Auklandile tuli sõdalasel Tartu Maratonilt seekord auhinnaline koht. Kostüümiauhinnaline kui täpne olla.

2004: „Protestimaraton“

Ilmataat otsustas eelviimasel ning korralduskomitee viimasel hetkel, et 35. Tartu Maratoni ei ole siiski võimalik 2004. aastal korraldada. Aga mitmed väliskülalised olid kohal, kõigil vaim valmis ning maratoni radagi enam-vähem maha märgitud...

Mis siis ikka – huntidel pikaajaline suusakogemus (viimase 10.a jooksul kokku 63km +42km +63km) seljataga, hüüame „Hurraa!“ ja läheme kasvõi protesti mõttes sõidame selle raja läbi.

Väikese meediamulli abiga kui stardis oli kokku 9 inimest, kelle seas ka vähemalt üks ajakirjanik ja üks väliskülaline, sai ülikond seljas sampusepauguga 35. Tartu Maratoni mitteametlik start avatud.

Rada ei olnudki nii hull, sest meie eest ei olnud mitutuhat inimest just sama teed läinud, aga toitlustuspunktide puudumine andis poolel rajal juba tunda. Õnneks sai Kuutsemäelt läbi käidud, katkine suusaklamber parandatud, seljankaga elujõudu sisse puhutud ning edasi sõtkutud.

10 tundi peale starti, kuskil 50. kilomeetri juures, oli jõud otsas ja tuled surnud – ei jõudnud ega näinud enam mitte suuskagi. Lohutasime end sellega, et 10 tunni pärast oleks rada tavatingimustes niikuinii suletud ning rõõmustasime end sellega, et mitteametlikus vormis moodustasime Tartu Maratoni esikolmiku.

2005: „Tartu Maraton on kukepea!“

35. Tartu Maratoni teist korda läbimine toimus läbimõeldult – alanud oli kuke aasta, mistõttu vanad tudengiaktivistid olid juba 2 päeva enne maratoni starti kukekostüümides Pärnus, kus olid alanud Tudengite Talvepäevad.

„Miks kanal pole rindu – sest kukel pole käsi“ naljadega jõuti väikese munemisega Pärnu Kuursaalist otse Tehvandile. Toitlustuspunktides küsisime kukesuppi, praemuna ja kanafileed ning kinnitasime kaasaelajatele, et Tartu Maraton on kukepea.

Kukepeast oli lõppkokkuvõttes isegi kasu, sest paks poroloon hoidis kõvas pakases hästi sooja, kuid lõpusirgel oli kõvadest kirejatest alles vaid uppunud kuked, sest vaid üks munema jäänud suusamees tuli lõpparvestuses peale meid.




2006: „Neli koera ja tankist“

Koera-aasta stiiliks sai „Neli tankisti ja koer“ filmi modifitseeritud variant – „Neli koera ja tankist“. Pakskoer tõi kooki ja moosi, Laika läks kosmosesse, Juhtkoer pani leekima, Narkokoer võttis jälje üles ja Tankist andis tuld.

Klähvides ja haukudes sai rada läbitud, Harimäe tornid ja muud vaatamisväärsused üle nuusutatud ning loomariigi arvestuses tõustud põhimõtteliselt pjedestaalile.





2007: „Suusahunt ja kolm põrsakest“

Punase tule emise aasta ehk kuldse sea aasta stiili-ideed ei olnud väikese hundijalaveega raske välja mõelda.

Julge hund rind enam ka sigaraskeid tõuse ei kartnud, sest esmakordselt sai maratonile mindud määritud suuskadega. Searasvaga määritud muidugi...

Sigade revulutsioon õnnestus, sest hunt jäi seekord loomaarvestuse viimaseks.

2008: „Maratoni ei toimunud!“

Vanust on, mõistust on.
Kui maratoni ei toimu, siis maratonile ei lähe!


NB: kostüümihundid ei soovita kellelgi ilma eelneva ettevalmistuseta Tartu Maratoni läbima hakata!

No comments:

Post a Comment